Õhtune jalutuskäik
Pärast
vihmasadu otsustasin veel viimast korda sel õhtul vereta jahti pidada – läksin
jalutama. Samale mõttele oli tulnud ka naabruses pesitsev valge-toonekurg
(kuigi ilmselt pidas tema teistsorti jahti), keda viimase nädala jooksul olin
päris tihti jälginud. Nii me siis jalutasimegi, tema ees ja mina järel. Ühe järjekordse käänaku peal seisatas kurg
hetkeks, vaadates ümbrust. Pildile moodustus tumerohelistest põõsastest
raam ning ma tegin foto. Järgmine hetk
astus kurg oma pika sammiga edasi. Mina aga olin oma vereta jahi ära teinud ja
läksin koju.
Augusti lõpus ütles ema, et oodata on suurt komeedisadu.
Otsustasin seda oma silmaga jälgida Peipsi kaldalt, milleni on meie suvilast ca
200 meetrit. Kutsusin pere kaasa, aga nad olid kõik nii väsinud, et ei
viitsinud tulla. Tegelikult ma kardan tohutult pimedust ning mõte südaöisest
rannaskäigust, ainsaks kaaslaseks fotokas ja taskulamp, kõlas väga hirmutavalt. Võtsin julguse kokku ja läksin! Pildistasin
tähti ja ühel hetkel piilus pilvede vahelt kuu. Tekkis lõbus värvidemäng, mida üritan ka selle pildiga edasi anda.
Ausalt öeldes oli üksinda komeete otsida päris põnev väljakutse ning
tänaseks päevaks kardan ma ka pimedust oluliselt vähem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar